Saigon

23.10.2010

Hommik algas liiga vara - kell 05:00. Kuna kotid olid koos ning õhtul sai ka dushi kasutatud, siis olime väljas juba kell 05:15. Lasime hotellist endale Mai Linh takso kutsuda ning juhatasime ta ise kohta kuhu vaja (inglise keelt nad siiani ei mõista). Väikebussiga lennujaama sõit oli umbes 40minutit pikk. Kell 08:00 oli aeg Kadriga hüvasti jätta, sest tema lend läks kell 09:15. Minu JetStar Pacific (Qantase tütarfirma) lend Saigoni suundas väljus kell 10:15 ning istmevahed oli 1,85m pikale tegelasele ääretult väiksed. Kogu minu ümbrus oli täis mingi Vietnami firma töötajaid kes ilmselgelt lendasid esimest korda (lootsin ainult, et keegi neist mulle sülle ei oksenda - õnneks sain kuivalt kohale). Ka minu pagas jõudis tervelt kondoomis (lasin Hanois 25 eek eest seljakoti kiletada) sihtkohta. Saigoni lennujaamas oli mõnus taksosüsteem. Lennujaama uksele tulevad petturtaksod, kuid 30m kaugusel on väiksed varjualused kus saad järjekorda võtta ning omale meelsat taksot oodata. Otsustasin Mai Linh takso kasuks jällegi ning minu ees oli 3 inimest. 5min hiljem istusin juba taksos ning sõidsin kesklinna poole. Positiivne asi on see, et nende varjukeste all on tegelased kes hästi inglise keelt mõistavad ning taksojuhile selgeks teevad kuhu sa minna tahad. Takso kesklinna maksis 110,000 (55eek) ning viis ta mind täpselt sinna kohta kuhu tahtsin. Oli jällegi aeg leida endale hotell kuhu majutuda. Käisin paar kohta läbi ilma, et hinna-kvaliteedi suhe oleks mulle istunud (näiteks üks tahtis ilma akendeta toa eest 15daala). Lõpuks leidsin hotelli mis pakkus suure aknaga toa 13dollari ning suure rõduga toa 16 dollari eest (rõdu on samuti mõnusalt pirakas koos lauaga) suunaga tänavale. Otsustasin, et niivõrd vaena ma pole, et ei jäksaks 16 dollarit maksta rõduga toa eest ning võtsin ta ära. Andsin jällegi hunniku asju pessu (10eek KG) ning võtsin järgmiseks päevaks Chu Chi tunnelite poolepäevase ekskursiooni (5dollarit + 18,000 dongi sissepääs ehk 60eek). Samuti ostsin bussipileti 25 oktoobriks Mui Nehi (4tundi põhjapoole, et vaadate neid võimsaid liivadüüne). Kardsin, et Saigoni ilm on hull, kuna ilmateade lubas tormi - õnneks paistis kogupäev päike. Muuseomitest jõudsin ainult Ho Chi Minh linnamuuseomi minna - polnud midagi erilist. Jalutasin mööda linna niisama paar kolm tundi. Õhtu veetsin söödes ja joodes uute tuttavate seltsis (ühe õhtusöögi jooksul suudeti mulla 30+ korda erinevat jama pakkuda müügiks). Saigon meeldib mulle üldiselt rohkem kui Hanoi, kuna ta on puhtam ning ilusam. Samuti on inimesed kuidagi vabamad ning sõbralikumad. Hanoi on Saigoniga võrreldes nagu asula ja linn (Hanois elab 3,7m inimest ja Saigonis 7m). Ainuke asi mis mind vihastab on mototakso mehed kes mulle koguaeg BumBum Massaaši pakuvad. Samuti on Saigonis erinevalt Hanois kerjuseid (Hanois oli ainult mustmiljon müüjat).

IMGP6087

IMGP6090

IMGP6091

IMGP6092

IMGP6094

IMGP6095

IMGP6096

IMGP6097

IMGP6098

IMGP6099

IMGP6100

IMGP6101

IMGP6102

IMGP6103

IMGP6104

IMGP6105

IMGP6106

IMGP6107

IMGP6108

IMGP6109

IMGP6110

IMGP6111

IMGP6112

IMGP6113

IMGP6114

IMGP6115

IMGP6116

IMGP6117

IMGP6118

IMGP6119

IMGP6120

IMGP6121

IMGP6122

IMGP6123

24.10.2010

Tänane päev hakkas leinaga. Täna lahkus mu kallis sõber ja truu reisikaaslane pisike Pentax fotokas. Eile töötas veel hästi, kuid täna pildistas ainult triipe. Kell 08:00 läksin Chu Chi tunnelitesse. Bussisõit sinna kestis umbes 1,5 kuni 2 tundi. Chu Chi asub 60km kaugusel Saigonist ning seal on väga võimas maa-aluste tunnelite võrgustik (pea 250km pikk). Tunnelid on kolme tasandiga asudes 4, 8 ja 12 meetri sügavusel. Originaaltunnelid on kõigest 50 cm (või isegi vähem) kõrgused ja laiused (turistidele tehtud 20m ja 100m lõigud oli kõvasti suurendatud). Chu Chi tunnelites võitles Viet Kong Ameeriklaste vastu. 20aastat elasid ja võitlesid inimese sellistes tingimustes. Kuigi ilmateade on viimased paar päeva vihma lubanud, on siin siiski meeletult palav - eriti täna. Tagasi hotelli jõudsin kell 13:30 ning kohe külastasin dushi. Oli aeg minna uut sõpra endale otsima. Olen pikalt mõelnud korraliku fotoka peale ning ostsin endale Nikson D5000 kere koos 18-55mm zuumiga (algajale käib hästi). Kaubale lisaks sain koti ja 4gb mälu. Uus sõber maksis umbes 14 miljonit dongi (üle 7000eek) - võtame seda kui mitme aasta jõulukinki. Külastasin ka Reunification Palacit. Siit juhtis Lõuna-Vietnami president riiki kuni Põhja-Vietnami tangid väravatest läbi sadasid. President tahtis anda Lõuna-Vietnami võimu üle Põhja-Vietnami ohvitserile, kuid see vaid naeris ja ütles "sa ei saa üleanda midagi sellist mida sul ei ole". Jalutasin War Revrants muuseomi, mis algselt kandis nime "USA sõjakuritegude muuseom". Tegemist on äärmiselt laheda muuseomiga (mille muudab veel paremaks rohke tehnika väljapanek) ning muuseomist lahkudes saad sa aru, et ainukesed kaotajad on sõjas üldjuhul tsiviilisikud. Pildid traumadest ning mürki kasutamise tagajärgedest (inimestele) on õõvastavad. Antud muuseom annab kindlasti kõige selgema pildi Vietnami sõjas (arvestama pead muidugi, et väljapanekute kirjeldusel on üldjuhul suhteliselt propakandistlikud). Pole viitsinud hotellist Saigonis eriti kaugele sööma minna, kuna kohe hotelli kõrval on väga maitsva rahvusvahelise toiduga restoran (pealegi hinnad on äärmiselt odavad). Vietnami toit neil eriti hea ei ole, kuid ma pole suurem nuudlite ja riisi sõber kah. Homme plaanin minna Ajaloo ja Sõjamuuseomitesse (vaevalt viimane suudab trumbata sõjakuridegude muuseomit siiski) ning kell 15:00 peaksin istuma bussile Mui Ne suunas (4tundi bussiga). Plaan on kiirelt vaadata üle need võimsad liivadüünid ning tagasi Saigoni tulla.
Saigonist kas lendan Phu Quac saarele (Vietnamairlinesiga on see maksimum 400eek väikse ATR lennukiga) või teen Mekongi Delta 2päevase tuuri (olen kuulnud, et see on suht mõttetu). Peas on ka mõta Mui Ne lähedale Dalati minna (mägilinnake). Imelik on see, et siiani (kell on juba varsti 19:00) ei ole keegi üritanud mulle bumbum teenust pakkuda - uskumatu. Päris mõnusalt olen nende kahe nädalaga suutnud oma patareisid laadida ning 3 nädala pärast vaevalt tahan tööle minna . Kell 20:00 suundusin kodutänaval asuvasse Spordibaar ning plaan oli vaadata Man City vs Arsenal mäng, paar õlut teha ning tuttu minna. Umbes 20:30 saabusid Suzie ja Corinn kellega sai Sapas ja Cat Ba koos oldud natuke. Õhtu venis pikaks. Suzie ja Corinn läksid kell 02:00 magama, kuna olid bussiga just Saigoni tulnud ja väsinud. Hakkasin hotelli poole töllerdama ning hotelli kõrvalt ruumist kostus muusikat. Ukse ees oli tüdruk kes tegi suitsu. Küsimuse peale kas baar on lahti kutsuti kohe sisse. Kuna osad tegelased olid ming Spordibaaris näinud, siis oli sissepääsuks küsimus "kelle poolt olid". Vastus mul oli täitsa ükskõik kes võitis sobis neile ja sees ma olingi. Antud baar polnud veel ametlikult lahti ning seda hakkab pidama 23 aastane inglise poiss. Baaris oli inimesi Inglismaalt, Kanaadast, USAst ning Hispaaniast. Suuremosa neist lahkus motikaga (ja nad ei olnud kained). Hotelli sain peaaegu kell 05:00 ning silm vajus koheselt kinni (eks need 12-15 õlut tegid oma töö).

DSC_0001

DSC_0002

DSC_0003

DSC_0004

DSC_0005

DSC_0006

DSC_0007

DSC_0008

DSC_0009

DSC_0010

DSC_0011

DSC_0012

DSC_0013

DSC_0014

DSC_0016

DSC_0017

DSC_0018

DSC_0019

DSC_0020

DSC_0021

DSC_0022

DSC_0023

DSC_0024

DSC_0025

DSC_0028

DSC_0030

DSC_0031

DSC_0032

DSC_0033

DSC_0034

DSC_0035

DSC_0036

DSC_0037

DSC_0038

DSC_0039

DSC_0040

DSC_0041

DSC_0042

DSC_0043

DSC_0044

DSC_0045

DSC_0046

DSC_0047

DSC_0048

DSC_0050

DSC_0051

DSC_0052

DSC_0053

DSC_0054

DSC_0055

DSC_0057

DSC_0058

DSC_0059

DSC_0060

DSC_0061

DSC_0062

DSC_0063

DSC_0064

DSC_0065

DSC_0066

DSC_0067

DSC_0069

DSC_0070

DSC_0071

DSC_0073

DSC_0074

DSC_0075

DSC_0077

DSC_0078

DSC_0083

25.10.2010

Ma ei ütleks, et hommikul oleks hea olla olnud ning seoses sellega ärkasin täpselt 11:30. Kiire dush, asjad kokku ning hotellist checkout. Märkasin ka seda, et teiselpool teed hotellist olevat templit kaunistab muuhulgas ilus suur haakrist - ju Vietnamlased on ka fashistid haha. Peale hommikusööki (mis ei tahtnud kõhtu uppuda) võtsin endale velotakso marssruudiga hotell - sõjaväemuuseom - Notre Dame katedraal (koopia) - hotell. Taksoga minnes oleksin kuskil 70-80 tuhat dongi maksnud, velotakso eest maksin 100,000 (loll turist maksis üle jälle ). Sõjaväemuuseomist oli lahti ainult tehnika väljapanek (ja muuseom oli nii uskumatu kui see ei ole TASUTA). Tehnika väljapanek koosnes hunnikust NSVL ja Hiina päritolu vanarauast. Notre Dame pold ka midagi erilist. Kell 15:00 astusin Mui Ne bussi peale ning buss sõitis otse Mui Ne (vahepeal üks pissipeatus). Kohal oli ta natuke enne 21:00 ning muidugi oli meid ootamas 101 mototakso venda. Hakkasin vaikselt jalutama ja hotelli otsima. Üks neist mototakso vendadest järgnes mulle, kuigi ütlesin talle, et "ei aitäh ma ei taha su abi" vähemalt 55 korda. Mui Ne ehmatab ära oma venekeelsete siltidega. Iga jumala poe ja restorani küljes on peale Viet Nami (just nii kutsuvad kohalikud oma riiki - Viet Nam) ja Inglise keelse sildi ka alati venekeelne. Turistidest 50% on venelased. Mui Ne ise on tüüpiline rannakuurort ning hinnad on päris head (v.a hotellide omad). Lõviosa hotelle on 3-5 tärni Spa resortid 60++ USD öö hinnaga. Õnneks õnnestus mul ka üks hotell natuke tagasihoidlikuma hinnaga leida. 15USD oli tuba rõduga tänavale ning 20USD merele. Merevaatega tuba läks loosi. Hotell on 20meetri kaugusel veest. Hotelli taga on ilus valge liivarand (tiba must ainult - puidutükid ja muu ujuv jama). Hotelli lähedal on Joe baar odava toidu (20-40eek) ning suur valiku õllega (Happy Houri aegu kell 18:00-21:00 = Saigon Green 0,5 õlle 5eek ning muidu 7 eek - sobib). Pea kõikides hotellides on olnud wifi ning ka turistidele suunatud söögikohtades on 80% wifi olemas (alati tasuta külastajale). Kell 22:30 olin voodis.