Selle autori poolt: mcneely

06.11.2010

Kell 10 hommikul lahkus paat sellest paradiisist. Kolm päeva selles paradiisis läks mulle maksma 110USD (millest 10USD paat edasi-tagasi, 36USD majutus kolmeks ööks ; 30 USD söögid 3 päeva ning 34 USD joogid + suitsud) – mina olin rahul. Sihnoukville jõudes võtsin peale lõunasööki kohe endale bussi Phnom Pheni ning plaanin järgmine päev Bangkoki lennata (mööda maad minna ma ei saa kuna väidetavalt ei saa Tai-Kambodza piirilt Tai viisat ning Eestlased on ühed vähesed Eurooplased kes seda vajavad viisat Tai jaoks ). Buss Phnom Pheni maksis 7USD (Lux Limusine Mekong Express Buss – haha) ning sõitis ta 4 tunni asemel 6,5tundi kuna mõned idioodid suutsid 5km pikkusel lõigul tekkitada üle 2h pikkuse ummiku. Ühest rajast tehti 3 rada (üks teepeenrale ja üks vastassuunda) ning polnud ime kui vahest liiklus buss minutis 1meetrit või vähem. Sama efekt on kui anda 1000 ahvile mopeedid, 100 sõiduautod ning 100 bussid/veoautod. Jägame need ahvid kahte gruppi ning paneme nad üksteisepoole sõitma ning anname esimesele 10 kohale jõudnule banaani – kaaos. Seekord lasin end suvalisse Phnom Pheni külalistemajja viia end, kuna mind eriti ei huvitanud kus ma magan – 8USD öö sobis. Õhtul veel väike söök, 2 õlle ning 1h pikkune jalamassaaš (7USD tund) ning kell 00:00 magasin mõnusalt voodis.

07.11.2010

Kuna Phnom Phen-Bangkok lend lahkus alles kell 17:00 (maksis 95USD eelmisel päeval ostes) ning eelmine aasta olin kõik Phnom Pheni vaatamisväärsused kaenud, siis polnud muud teha kui natuke pikemalt magada, korralik kõhutäis, üks jalamassaaš ning 20min „kalamassaaši“, kus ilma hammasteta kalad lutsuvad su jalgadelt surnud naha ära (3USD 20min ja tasuta 0,33L Angkor õllega). Kell 14:00 startisin lennujaama suunas. Olin eelmine päev ühe tuktukijuhiga leppinud kokku 4USD eest transpordi, kuid ta ei tulnud – juu leidis parema pakkumise – imelik, et ta mingit sõpra ei saatnud. Tuktuki juhid tahtsid kõik 6-10USD sõidu eest, kuid mul oli käes täpselt 16000 Kambodza Rieli (4USD) ning ütlesin kõigile, et kas sa tahad seda raha või mitte sinu valik. Kulus vist minutid 5 kuni üks poiss oli kohe nõus 4USD viima mind (umbes 10km sõitu).
Lend ise muidugi hilines 1h ning jõudsin Bangkoki alles kell 19:00. Visa on Arival järjekorras oli enne mind 35 inimest ning ootasin 1h. Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu liikmeid (lisaks meile Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Sloveeni ja Slovakkia) kes peavad Taisse saamiseks viisat taotlema (erinevalt teistest kes saavad 30päeva templi lennates passi) koos India ja teiste toredate riikidega . Selleks ajaks kui ma pagasilindi juurde jõudsin olid kõik teised oma pagasi kättesaanud ning ainult minu kotike seisis õnnetult lindi kõrval (keegi oli ta tõstnud lindilt maha – õnneks ei võtnud kaasa) – kindlasti mõtles pagas, et miks ma küll olen imigrant-Eestlase oma. Majutusin ennast Khao San Roadile (kuna siit on kerge leida hea hinnaga hotelli) ning 4 ööd hotellis koos hommikusöögiga läks maksma 2000bahti ehk 800eek. Khao San Road ise on täis „pidutsejaid“ kellest pooled olid juba kell 21:00 dilleeriumis – ei tekkinud korrakski tunne nendega liituda . Õhtul otsustasin ennast veel ühe tunnise jalamassaašiga premeerida (200baht ehk 80eek) – olin ikkagi jõudnud ju tagasi Bangkoki elusalt. Kell 23:00 vaatasin mõned minutid veel telekat ning uinusin.

PILDID KÕIK KUI OLEN KODUS - mu SD-kaardi lugeja suri ära !!

31.10.2010

Ärkasin kell 06:00, et valmistuda transiidiks Kambodzasse. Kell 06:45 hotelli checkouti tegema minnes tuli muidugi välja, et seoses tormiga merel (maal polnud tormist haisugi) on Phu Quoc-Ha Tien laevaühendust tühistatud. Turismibüroost sain oma raha tagasi ning võtsin esimese takso lennujaama suunas ning jälle nagu loll turist läksin Vietnam Airlinesi kontorisse ja palusin järgmist lendu Saigoni. Ka seekord oli hinnaks ikkagi vana hea 1miljon dongi (500eek) ning 45minuti pärast istusin juba lennukis teel Saigoni. Saigonis võtsin kohe takso kesklinna ja ostsin endale bussipileti Saigon-Phnom Phen (Kamodza) 10USD eest ning buss lahkus 15min hiljem. Viisa eest maksin 25 USD (ise orgunnides on 20USD, kuid bussiga minnes nad üldjuhul nõuavad, et lased neil paberid kõik kordaajada) - eks mugavus maksab. Templid võeti minu eest passi ja viisa vormistati ära nii, et ma kordagi ei pidanud ühtegi ametniku külastama. Seoses ummikuga ühel sillal jõudis buss Phnom Pheni ning kurb tõsiasi sai ilmsiks (millega ma juba arvestasin), et pean öö Phnom Phenis olema ning kell 09:00 jätkama teekonda Sihanoukville. Tuktuki hotelli jagasin ühe inglasest vanaprouaga ning hotelli eest maksin 13USD. Õhtul läksime veel koos korraks sööma ning tuli välja, et ta on reisinud juba 2 aastat (Lõuna-Ameerika, Okeaania ja Aasia). Ta oli alati unistanud reisimisest, kuid kunagi ei olnud julgenud minna. Sattus liiklusavariise, mille tagajärjel tema vennanaine hukkus ning pidas seda märgiks viia oma unistus täide - ta ei kahetsevat seda otsust siiani.

01.11.2010

Kell 09:00 istusin bussi ning hakkas 4,5tunnine teekond Sihanoukville. Sihanoukvilles majutasin ennast Eestlaste hotelli "The Beach Road Hotel". Hinna ja kvaliteedi suhe neil eriti muidugi paigas ei ole - 15USD ventilaatoriga toa eest, kuid puhtalt võimaluse eest natuke emakeeles suhelda olin nõus maksma kaks päeva rohkem raha. Suht kohe kohtusin ühe Eestlasest omaniku Peeteriga, kes peale paari Angkor õlut kutsus mind endaga kaasa ühte grillrestorani. Antud restoran oli mõeldud pigem kohalikele välismaalastele (asub tiba kaugemal turistide piirkonnast)ning igal esmaspäeval kohtus grupp siin elavaid välismaalasi antud restoranisl. 5USD eest sai salati, SUURE grillitud liha prae ning magustoidud (värsked puuviljad ja õunakook jäätisega). Ütleme nii, et juttu ja tegevust jätkus antud restoranis ning paaris baaris peale seda kuni kella 04:00 hommikuni ning järgmine hommik ei olnud sugugi kõige rõõmsam.

02.11.2010

Otsustasi tänase päeva lihtsalt puhata ning midagi erilist mitte teha (väsimus eilsest oli veel turjal). Broneerisin endale 10USD eest edasitagasi paadi Koh Russau saarele ning 12USD eest öö (kaheks ööks kokku) bungalow saarele. Plaan on homme lihtsalt sinna minna ja kaheks päevaks lülitada ennast välja ümbruskonnast (veeta kaks päeva ujudes, magades ja süües - muud seal vast teha pole). Bungalow pidi olema kohe ranna piiril ning 800meetrit Koh Ru Resorti privaatranda.

03.11.2010 – 05.11.2010

Ärkasin kell 10:00 hommikul, et süüa hotellis hommikust ning liikuda vaikselt randa Sessions baari juurde. Sessions baari juurest läks paat mis viis mind Koh Russai saarele. Eelmine päev broneerisin endale kaheks ööks bungalow ja edasitagasi transpordi saarele. Bungalow öö 12USD ja paadisõit oli 10USD edasi-tagasi. Paat pidi lahkuma kell 12:00 rannast, kuid lahkus lõpuks siiski kell 13:00. Paadis oli peale minu veel umbes 10 inimest. Päris huvitav oli vaadata kuidas paadimootori kütusepaake täideti sõidu keskel ning mootorid muidugi töötasid – turvaline . Saarele jõudes selgus muidugi, et kõigile 10inimesele majutuskohta ei ole ning 7 pidi meist magama restoran/baari katusealuses. Mina õnneks olin broneerinud endale majutuse ning sama olid teinud kaks Ameeriklast. Ega siin saarel midagi peale magamise, ujumise, kiikumise (võrkkiiges) söömise ja joomise (vee) teha ei ole, kuid samas kas on midagi rohkemat vajagi mõnusaks puhkuseks . Kõik kolm päeva saarel veetsin neid väheseid asju tehas ning mingil põhjusel tundusid need kolm päeva parimad päevad puhkusest. Hommikul võis magada täpselt niikaua kui tahtsid ning polnud mitut muuseomi ja vaatamisväärsust nimekirjas. Pole midagi mõnusamat kui kohe peale ärkamist jalutada 5 sammu ning ujuda minutid 10. Päeval rahustab merekohin sind vaikselt võrkkiike tukkuma. Kuigi algselt plaanisin olla ainult kaks ööd, siis otsustasin lõpuks ikka kolme öö kasuks. Väga raske on lahkuda vabatahtlikult sellisest mõnusast kohast. Kahjuks seda paradiisi enam kauaks ei ole, kuna üks Prantsuse firma ostis saare ära ning plaanib ehitada siia suure puhkekeskuse.

28.10.2010

Ma ei ütleks, et buss oleks eriti mõnus olnud ning sellest 5st tunnist magasin ehk tunnikese. Saigoni jõudes võtsin kohe takso ning sõidsin lennujaama. Lennujaamas läksin lihtsalt Vietnam Airlinesi büroosse ja palusin piletit esimesele lennule Phu Quoci saarele. Lend pidi väljuma kell 09:20, kui see hilines. Kell 09:30 teavitati, et lennukilepääs algab kell 10:00. Kuna arvasin, et mul on veel 30min aega läksin suitsule ja ostsin juua. Juua ostes kuulsin lauset „see on viimane kutsung Vietnam Airlinesi lennule nr see ja see“. See oli ju minu lend! Jooksuga õigesse väravasse ning olin viimane inimene kes bussi sisenes. Tuli välja, et peale hilinemisest teavitamist hakkati kohe inimesi lennukisse laska – lahe lahe. Lend oli 50 min pikk ning maandus täpselt kell 10:50. Hotelliks võtsin tiba kalli Kim Hoa Resorti 28USD eest öö (Soomlased Mui Nes kiitsid selle asukohta). Phu Quoci saarele tasub ainult siis tulla kui tahad magada ja päevitada. Ööelu põhimõtteliselt puudub. Sellest poleks probleemi kui ma üksi ei reisiks, kuid paraku im flying solo now. Üksi reisides on baarid ja pubid head kohad uute tutvuste sobitamiseks. Kuna olin bussisõidust suht väsind olin natuke rannas, käsin ujumas ja läksin tuttu.

29.10.2010

Võtsin hotellist endale mopeedi 120,000 dongi (60eek) eest ning läksin sõitma. Sõitsin niisama 4-5 tundi ja umes 50-60km mööda kõrvalteid, peatudes seal kus hing soovis. Mingeid erilisi vaatamisväärsusi siin ei ole, kuid piisavalt inimtühju paradiisirandu on küll. Kütet kulus umbes 15eek eest (liiter on 7eek). Ega peale sõitu muud eriti teha ei olnud kui eilsest tuttav rand, ujumine, söök ja voodi. Hotelli kõrval on päris mõnus Prantslasest omanikuga Carole restoran, kus iga õhtu saab söögile lisaks nautida elavat muusikat.

30.10.2010

Täna ei viitsinud oma hotelli territorriumilt rohkem lahkuda kui korraks, et osta endale homseks transport Shinoukville Kambodzasse. 1,160miljonit (600eek) maksis hotellist buss sadamasse (30km), 2,5h laevapilet, 4h bussipilet Ha Tien-Shinoukville ning Kambodza viisa. Edasi kulges päev ikka nagu kaks eelmist päevagi. Õhtul tuli isegi üle pika aja natuke vihma ning päris mõnus oli see peale igapäevast päikest.

26.10.2010

Hommikul ärgates ning rõdul suitse tehes tekkis kohe tung merre minna ujuma - kutsus teine hellitava kohinaga kogu öö mind. Mõeldud = tehtud ning 5 minuti pärast olin mõnusas soojas merevees. Peale 15 minutilist logelemist võtsin hotellist võrri 120,000 dongi eest (60eek) päev ning läksin tuuritama Mui Ne ümbrusesse. Liiter kütust maksab umbe 7 eeku. Kokku sõitsin võrriga umbes 4-5 tundi ning läbisin kilomeetreid 100 või nii. Kui oli tunne peatude peatusin ning kui tahtsin edasi sõita sõidsin edasi. Liiklus õnneks Mui Ne õmbruses ei ole eriti hull ning isegi valge mees saab siin liikluses hästi hakkama. Meeles peab siiski pidama, et suuremal sõidukil on alati õigus ning pahatihti keeravad nad peateele ilma kõrvale vaatamata, Selleks peab alati tee ääres olevatele sõidukitele pasunat laskam. Lõpuks harjub päris selle liiklusega ära ning üks sõrm on koguaeg pasunal valmis tulistama. Pole midagi paremat kui peale sellist sõittu minna merevetta ning logeleda seal. Peaaegu hotelli kõrval on mul elusamuusikaga Joe`s Bar ning seal ma olen iga õhtu istunud ja hääd muusikat kuulanud mõne õllega. Seekord sulandusin vaikselt kolme Soomlase seltsi ning juttu jägus pikalt. Muideks nad ei saanud aru, et ma Soomlane ei ole kuni hetkeni kui küsiti kust poolt Soomet pärit olen. Nende jaoks oli uskumatu, et Eestlane räägib sellist Soomekeelt. Broneerisin endale ka 10daala eest järgmiseks päevaks dziibiga tuuri ning oligi aeg tuttu minna.

27.10.2010

Kuna dziibituur algas alles kell 14:00 oligi mõnus kümneni magada ning seejärel merre minna. Hotellist tegin check-outi kell 12:00, koti jätsin hotelli ning nad olid nõus lubama mind dushi kasutama kell 20:00. Joe pubisse sööma ning tuurile. Meid viidi alguses Fairy Springi allika juurde (mina arvasin möödasõites eile, et tegemist mingi suvalise ojaga). Allika vesi jookseb ilusasti punaste liivadüüni kõrvalt merepoole. Olin koos kah Hispaanlannaga ning nemad võtsid allika jaoks "tasuta kohaliku giidi", kes pärast osutus olevat mitte nii tasuta nagu ta lubas. Nad viskasid talle 10,000 dongi, kuid poiss mangus aina juurde ja juurde. Edasi läks tee valgete liivadüünide juurde (eile ma niikaugele ei viitsinud sõita). Rentisin ka 10,000 dongi eest linoleomi tüki, et liivadüünilt alla "kelgutada". Kelgutamine oli täpselt 5meetrit ning peale seda ta rohkem alla ei liikunud. Selleks ajaks oli aga suu, silmad ja kõik teised kohad mõnusalt liiva täis. Edasi sõitsime punase liivadüüni juurd päikeseloojangut vaatama, kuid mida ei old oli päikeseloojang - ilm oli pilves. Tagasi hotelli ja pesema. Kell 01:00 pidin minema Saigoni bussi peale ning kuna ma ei soovinud hotelli töötajaid (väike perehotell tundus olevat) äratade kell 01:00 läksin Joe Baari bussi ootama (lasin bussil ennast seal pealekorjata). Joe Baaris olid nood sama 3 Soomlast ning tunnikese pärast liitus veel 3 Soomlast kellega need esimesed olid täna kohtunud. Buss muidugi kell 01:00 ei tulnud ning arvasin juba, et mind unustati ära. Kell 01:00 asemel jõudis ta kohale "natuke" hiljem kell 01:55. Buss oli vooditega (kolmes reas 2kordsed) nii, et pool keha oli kuskil "tunnelis". Mul seal und ei tulnud ja vaatasin, et bussi tagaosas 3 kõrvuti voodit täitsa tühjad ning hõivasin kõik kolm endale. Ka seal sain muidugi 5tunnisest bussisõidust 1-2tundi magada (pigem oleks pidanud võtma istmetega bussi - sellise millega tulin)...

23.10.2010

Hommik algas liiga vara - kell 05:00. Kuna kotid olid koos ning õhtul sai ka dushi kasutatud, siis olime väljas juba kell 05:15. Lasime hotellist endale Mai Linh takso kutsuda ning juhatasime ta ise kohta kuhu vaja (inglise keelt nad siiani ei mõista). Väikebussiga lennujaama sõit oli umbes 40minutit pikk. Kell 08:00 oli aeg Kadriga hüvasti jätta, sest tema lend läks kell 09:15. Minu JetStar Pacific (Qantase tütarfirma) lend Saigoni suundas väljus kell 10:15 ning istmevahed oli 1,85m pikale tegelasele ääretult väiksed. Kogu minu ümbrus oli täis mingi Vietnami firma töötajaid kes ilmselgelt lendasid esimest korda (lootsin ainult, et keegi neist mulle sülle ei oksenda - õnneks sain kuivalt kohale). Ka minu pagas jõudis tervelt kondoomis (lasin Hanois 25 eek eest seljakoti kiletada) sihtkohta. Saigoni lennujaamas oli mõnus taksosüsteem. Lennujaama uksele tulevad petturtaksod, kuid 30m kaugusel on väiksed varjualused kus saad järjekorda võtta ning omale meelsat taksot oodata. Otsustasin Mai Linh takso kasuks jällegi ning minu ees oli 3 inimest. 5min hiljem istusin juba taksos ning sõidsin kesklinna poole. Positiivne asi on see, et nende varjukeste all on tegelased kes hästi inglise keelt mõistavad ning taksojuhile selgeks teevad kuhu sa minna tahad. Takso kesklinna maksis 110,000 (55eek) ning viis ta mind täpselt sinna kohta kuhu tahtsin. Oli jällegi aeg leida endale hotell kuhu majutuda. Käisin paar kohta läbi ilma, et hinna-kvaliteedi suhe oleks mulle istunud (näiteks üks tahtis ilma akendeta toa eest 15daala). Lõpuks leidsin hotelli mis pakkus suure aknaga toa 13dollari ning suure rõduga toa 16 dollari eest (rõdu on samuti mõnusalt pirakas koos lauaga) suunaga tänavale. Otsustasin, et niivõrd vaena ma pole, et ei jäksaks 16 dollarit maksta rõduga toa eest ning võtsin ta ära. Andsin jällegi hunniku asju pessu (10eek KG) ning võtsin järgmiseks päevaks Chu Chi tunnelite poolepäevase ekskursiooni (5dollarit + 18,000 dongi sissepääs ehk 60eek). Samuti ostsin bussipileti 25 oktoobriks Mui Nehi (4tundi põhjapoole, et vaadate neid võimsaid liivadüüne). Kardsin, et Saigoni ilm on hull, kuna ilmateade lubas tormi - õnneks paistis kogupäev päike. Muuseomitest jõudsin ainult Ho Chi Minh linnamuuseomi minna - polnud midagi erilist. Jalutasin mööda linna niisama paar kolm tundi. Õhtu veetsin söödes ja joodes uute tuttavate seltsis (ühe õhtusöögi jooksul suudeti mulla 30+ korda erinevat jama pakkuda müügiks). Saigon meeldib mulle üldiselt rohkem kui Hanoi, kuna ta on puhtam ning ilusam. Samuti on inimesed kuidagi vabamad ning sõbralikumad. Hanoi on Saigoniga võrreldes nagu asula ja linn (Hanois elab 3,7m inimest ja Saigonis 7m). Ainuke asi mis mind vihastab on mototakso mehed kes mulle koguaeg BumBum Massaaši pakuvad. Samuti on Saigonis erinevalt Hanois kerjuseid (Hanois oli ainult mustmiljon müüjat).

IMGP6087

IMGP6090

IMGP6091

IMGP6092

IMGP6094

IMGP6095

IMGP6096

IMGP6097

IMGP6098

IMGP6099

IMGP6100

IMGP6101

IMGP6102

IMGP6103

IMGP6104

IMGP6105

IMGP6106

IMGP6107

IMGP6108

IMGP6109

IMGP6110

IMGP6111

IMGP6112

IMGP6113

IMGP6114

IMGP6115

IMGP6116

IMGP6117

IMGP6118

IMGP6119

IMGP6120

IMGP6121

IMGP6122

IMGP6123

24.10.2010

Tänane päev hakkas leinaga. Täna lahkus mu kallis sõber ja truu reisikaaslane pisike Pentax fotokas. Eile töötas veel hästi, kuid täna pildistas ainult triipe. Kell 08:00 läksin Chu Chi tunnelitesse. Bussisõit sinna kestis umbes 1,5 kuni 2 tundi. Chu Chi asub 60km kaugusel Saigonist ning seal on väga võimas maa-aluste tunnelite võrgustik (pea 250km pikk). Tunnelid on kolme tasandiga asudes 4, 8 ja 12 meetri sügavusel. Originaaltunnelid on kõigest 50 cm (või isegi vähem) kõrgused ja laiused (turistidele tehtud 20m ja 100m lõigud oli kõvasti suurendatud). Chu Chi tunnelites võitles Viet Kong Ameeriklaste vastu. 20aastat elasid ja võitlesid inimese sellistes tingimustes. Kuigi ilmateade on viimased paar päeva vihma lubanud, on siin siiski meeletult palav - eriti täna. Tagasi hotelli jõudsin kell 13:30 ning kohe külastasin dushi. Oli aeg minna uut sõpra endale otsima. Olen pikalt mõelnud korraliku fotoka peale ning ostsin endale Nikson D5000 kere koos 18-55mm zuumiga (algajale käib hästi). Kaubale lisaks sain koti ja 4gb mälu. Uus sõber maksis umbes 14 miljonit dongi (üle 7000eek) - võtame seda kui mitme aasta jõulukinki. Külastasin ka Reunification Palacit. Siit juhtis Lõuna-Vietnami president riiki kuni Põhja-Vietnami tangid väravatest läbi sadasid. President tahtis anda Lõuna-Vietnami võimu üle Põhja-Vietnami ohvitserile, kuid see vaid naeris ja ütles "sa ei saa üleanda midagi sellist mida sul ei ole". Jalutasin War Revrants muuseomi, mis algselt kandis nime "USA sõjakuritegude muuseom". Tegemist on äärmiselt laheda muuseomiga (mille muudab veel paremaks rohke tehnika väljapanek) ning muuseomist lahkudes saad sa aru, et ainukesed kaotajad on sõjas üldjuhul tsiviilisikud. Pildid traumadest ning mürki kasutamise tagajärgedest (inimestele) on õõvastavad. Antud muuseom annab kindlasti kõige selgema pildi Vietnami sõjas (arvestama pead muidugi, et väljapanekute kirjeldusel on üldjuhul suhteliselt propakandistlikud). Pole viitsinud hotellist Saigonis eriti kaugele sööma minna, kuna kohe hotelli kõrval on väga maitsva rahvusvahelise toiduga restoran (pealegi hinnad on äärmiselt odavad). Vietnami toit neil eriti hea ei ole, kuid ma pole suurem nuudlite ja riisi sõber kah. Homme plaanin minna Ajaloo ja Sõjamuuseomitesse (vaevalt viimane suudab trumbata sõjakuridegude muuseomit siiski) ning kell 15:00 peaksin istuma bussile Mui Ne suunas (4tundi bussiga). Plaan on kiirelt vaadata üle need võimsad liivadüünid ning tagasi Saigoni tulla.
Saigonist kas lendan Phu Quac saarele (Vietnamairlinesiga on see maksimum 400eek väikse ATR lennukiga) või teen Mekongi Delta 2päevase tuuri (olen kuulnud, et see on suht mõttetu). Peas on ka mõta Mui Ne lähedale Dalati minna (mägilinnake). Imelik on see, et siiani (kell on juba varsti 19:00) ei ole keegi üritanud mulle bumbum teenust pakkuda - uskumatu. Päris mõnusalt olen nende kahe nädalaga suutnud oma patareisid laadida ning 3 nädala pärast vaevalt tahan tööle minna . Kell 20:00 suundusin kodutänaval asuvasse Spordibaar ning plaan oli vaadata Man City vs Arsenal mäng, paar õlut teha ning tuttu minna. Umbes 20:30 saabusid Suzie ja Corinn kellega sai Sapas ja Cat Ba koos oldud natuke. Õhtu venis pikaks. Suzie ja Corinn läksid kell 02:00 magama, kuna olid bussiga just Saigoni tulnud ja väsinud. Hakkasin hotelli poole töllerdama ning hotelli kõrvalt ruumist kostus muusikat. Ukse ees oli tüdruk kes tegi suitsu. Küsimuse peale kas baar on lahti kutsuti kohe sisse. Kuna osad tegelased olid ming Spordibaaris näinud, siis oli sissepääsuks küsimus "kelle poolt olid". Vastus mul oli täitsa ükskõik kes võitis sobis neile ja sees ma olingi. Antud baar polnud veel ametlikult lahti ning seda hakkab pidama 23 aastane inglise poiss. Baaris oli inimesi Inglismaalt, Kanaadast, USAst ning Hispaaniast. Suuremosa neist lahkus motikaga (ja nad ei olnud kained). Hotelli sain peaaegu kell 05:00 ning silm vajus koheselt kinni (eks need 12-15 õlut tegid oma töö).

DSC_0001

DSC_0002

DSC_0003

DSC_0004

DSC_0005

DSC_0006

DSC_0007

DSC_0008

DSC_0009

DSC_0010

DSC_0011

DSC_0012

DSC_0013

DSC_0014

DSC_0016

DSC_0017

DSC_0018

DSC_0019

DSC_0020

DSC_0021

DSC_0022

DSC_0023

DSC_0024

DSC_0025

DSC_0028

DSC_0030

DSC_0031

DSC_0032

DSC_0033

DSC_0034

DSC_0035

DSC_0036

DSC_0037

DSC_0038

DSC_0039

DSC_0040

DSC_0041

DSC_0042

DSC_0043

DSC_0044

DSC_0045

DSC_0046

DSC_0047

DSC_0048

DSC_0050

DSC_0051

DSC_0052

DSC_0053

DSC_0054

DSC_0055

DSC_0057

DSC_0058

DSC_0059

DSC_0060

DSC_0061

DSC_0062

DSC_0063

DSC_0064

DSC_0065

DSC_0066

DSC_0067

DSC_0069

DSC_0070

DSC_0071

DSC_0073

DSC_0074

DSC_0075

DSC_0077

DSC_0078

DSC_0083

25.10.2010

Ma ei ütleks, et hommikul oleks hea olla olnud ning seoses sellega ärkasin täpselt 11:30. Kiire dush, asjad kokku ning hotellist checkout. Märkasin ka seda, et teiselpool teed hotellist olevat templit kaunistab muuhulgas ilus suur haakrist - ju Vietnamlased on ka fashistid haha. Peale hommikusööki (mis ei tahtnud kõhtu uppuda) võtsin endale velotakso marssruudiga hotell - sõjaväemuuseom - Notre Dame katedraal (koopia) - hotell. Taksoga minnes oleksin kuskil 70-80 tuhat dongi maksnud, velotakso eest maksin 100,000 (loll turist maksis üle jälle ). Sõjaväemuuseomist oli lahti ainult tehnika väljapanek (ja muuseom oli nii uskumatu kui see ei ole TASUTA). Tehnika väljapanek koosnes hunnikust NSVL ja Hiina päritolu vanarauast. Notre Dame pold ka midagi erilist. Kell 15:00 astusin Mui Ne bussi peale ning buss sõitis otse Mui Ne (vahepeal üks pissipeatus). Kohal oli ta natuke enne 21:00 ning muidugi oli meid ootamas 101 mototakso venda. Hakkasin vaikselt jalutama ja hotelli otsima. Üks neist mototakso vendadest järgnes mulle, kuigi ütlesin talle, et "ei aitäh ma ei taha su abi" vähemalt 55 korda. Mui Ne ehmatab ära oma venekeelsete siltidega. Iga jumala poe ja restorani küljes on peale Viet Nami (just nii kutsuvad kohalikud oma riiki - Viet Nam) ja Inglise keelse sildi ka alati venekeelne. Turistidest 50% on venelased. Mui Ne ise on tüüpiline rannakuurort ning hinnad on päris head (v.a hotellide omad). Lõviosa hotelle on 3-5 tärni Spa resortid 60++ USD öö hinnaga. Õnneks õnnestus mul ka üks hotell natuke tagasihoidlikuma hinnaga leida. 15USD oli tuba rõduga tänavale ning 20USD merele. Merevaatega tuba läks loosi. Hotell on 20meetri kaugusel veest. Hotelli taga on ilus valge liivarand (tiba must ainult - puidutükid ja muu ujuv jama). Hotelli lähedal on Joe baar odava toidu (20-40eek) ning suur valiku õllega (Happy Houri aegu kell 18:00-21:00 = Saigon Green 0,5 õlle 5eek ning muidu 7 eek - sobib). Pea kõikides hotellides on olnud wifi ning ka turistidele suunatud söögikohtades on 80% wifi olemas (alati tasuta külastajale). Kell 22:30 olin voodis.